Nahk
See osa on pühendatud nahale – tema ehitusele ja funktsioonidele, nahahoolduse põhiprotseduuridele, aga samuti mõningatele probleemidele selles osas.
Nahk on oma ehituselt keeruline organ, ta moodustab üldise katte kehale ja täidab tervet rida eluliselt tähtsaid funktsioone, millest tähtsamad on kaitse-, eritus- ja termoregulatsioonifunktsioon.
Nahk koosneb kolmest põhikihist – nahaalune rasvkude, derma ja väline nahakiht – epidermis.
Nahaalune rasvkude (hüpoderma) koosneb põhiliselt läbipõimunud sidekoe kiududest ja rasvarakkudest. Läbi nahaaluse koe ulatuvad derma ja epidermiseni närvid ja veresooned. Nahaalune rasvkude on erinevates kohtades erineva paksusega – hästi on ta välja arenenud kõhul, tuharatel ja nõrgalt väljendub ta huultel, kõrvalestadel. Nahaaluses rasvkoes talletatakse rasva tagavarad, mida organism saab kasutada toidunappuse, haiguse ja muude ebasoodsate olukordade puhul.
Nahaalune rasvvkude kaitseb siseorganeid ülejahtumise ja löökide eest, maskeeribnaha alla ulatuvaid luid, tagab naha ülemiste kihtide hea liikuvuse.
Derma (ehk nahk ise) koosneb põhiliselt rakulistest elementidest, kiulisest substantsist ja rakuvahelisest vedelikust. Põhilise massi naha rakulistest elementidest moodustavad fibroblastid, rakud, makrofaagid, melanofoorid, leukotsüüdid. Lümfoidsed ja makrofaagsed rakud mängivad tähtsaimat osa naha immuunsete funktsioonide tagamisel.
Kõige rohkem on dermas fibroplaste, kelle põhifunktsiooniks on kollageeni, elastiini ja gialuroonhappe süntees. Kollageen on põhivalk kollageenkiududes, mis moodustavad naha karkassi ja vastutavad selle vastupidavuse ja prinkuse eest. Elastiinkiud annavad nahale venivuse ja elastsuse. Naha nn. põhiainete hulka kuuluvad vesi, mineraalsoolad valgud, süsivesikud ja funktsionaalses mõttes väga tähtsad ained – glükoosamiinglükaanid, proteoglükaanid ja glükoproteiinid. Glükoosamiinglükaanid (mille hulka kuulub ka gialuroonhape) on võimelised siduma ja hoidma vett (tuhat korda rohkem iseenese kaalust) ja moodustama viskoosse vastupidava geeli. Kogu kiudude ja rekkudevaheline osa nahas on täidetud selle geeliga.
Derma (ja kogu naha) seisundit määratletakse nii kollageen- ja elastiinkiudude seisundi kui ka geeli viskoossuse astmega. Noores nahas uuenevad pidevalt nii kollageenkiud kui ka viskoosne geel. Vanusega alaneb fibroblastide aktiivsus, derma rakkudevahelise vedeliku uuenemine toimub aeglasemalt, koguneb kahjustatud kiudusid. Nahas väheneb võime siduda vett, millest paljuski sõltub selle elastsus. Vananev nahk ei ole enam nii prink, ta kattub kortsudega.
Derrmas asuvad rasvanäärmed, karvafolliikulid, närvilõpmed, lümfi- ja veresooned, mis toidavad dermat ja epidermist.
Epidermis (naha väline kiht) koosneb mitmekihilisest siledast epiteelist. Kui epidermise alumise kihi rakud uuenevad intensiivselt, siis pealmine (sarv)kest koosneb surnud rakkudest. Sarvkest on eriti hästi väljendunud peopesades ja jalataldade all.
Just sarvkesta kihile on tänapäeval kinnitatud dermatoloogide tähelepanu. Kui varem peeti seda kihti lihtsalt “surnuks”, sest ta koosneb tuuma kaotanud rakkudest, siis seostatakse viimastel aastatel sarvkihti vahetult naha epidermaalse barjääri funktsiooonidega.
Epidermaalne barjäär on kokkuvõtlik nimetus tervele kompleksile anatoomilistele struktuuridele ja füsioloogilistele mehhanismidele, mis moodustavad takistuse erinevate ühendite organismi sattumisele.Sealjuures tagab sarvkest peamiselt mehaanilise kaitse. Läbi tihedatest soomustest sarvkesta on ainete difusioon praktiliselt võimatu. Seepärast läbivad erinevad ained sarvkesta (nii nahka sisse kui ka sealt välja) mööda rakkudevahelist ala. On teada, et rasvaslahustuvad ja madalmolekulaarsed ained läbivad sarvkesta märkimisväärselt paremini kui veeslahustuvad ja lõrgmolekulaarsed ühendid.
Kõik andmed sarvkesta struktuurilistest ja füsioloogilistest eripäradest omavad esmajärgulist tähtsust kosmeetiliste vahendite loomisel. On kindlaks tehtud, et nende vahendite komponendid, viiduna naha pinnale, reageerivad lipiidsete plastidega, mis täidavad sarvkesta rakkudevahelist ruumi. Samal ajal veeslahustuvad (hüdrofiilsed) kosmeetika komponendid ei suuda läbida sarvkesta. Seepärast ongi nii tähtis lülitada kosmeetilistesse vvahenditesse enhanserid – ained, mis suudavad tagada hüdrofiilsete ja raskestilahustuvate ainete transdermaalset transporti. Selliseid transdermaalseid kandjaid – näiteks nanosoome kasutatakse kompanii MIRRA kosmeetikas.
Karvad, küüned, rasva- ja higinäärmed kuuluvad nahamanuste hulka.
Karvad katavad kogu inimese keha, välja arvatud mõned kohad – peopesad, tallaalused, huuled. Seda osa karvast, mis ulatub nahapinnast väljapoole, nimetatakse karvanääpsuks, nahasisest osa aga karvajuureks. Väljanägemise ja ehituse järgi jagatakse karvad udukarvadeks (näit. näol), harjas- (kulmud, habe) ja pikkadeks karvadeks (juuksed). Karvad kasvavad aeglaselt – 0,3-0,5 mm ööpäevas. Juuksed kasvavad kiiremini kevadel ja suvel, välja langevad aga kõige rohkem sügisel. Naistel on juuksed peenemad kui meestel.
Küüned kujutavad endast tihedaid sarvkestaplaate, läikiva väliskihiga. Tervetel inimestel on küüned siledad, värvitud, kergelt väljapoolekaarduvad. Küüned kaitsevad küünealust kudet väliskeskkonna mõjude eest.
Rasvanäärmed paiknevad tavaliselt karvafolliikuli ümber, nende näärmete juhad väljuvad karvasibula koti ülemisse ossa. Rasvanäärmete sekreet (naha rasv) on keerulise koostisega (rasvhapped, kolesteriin, süsivesikud, glütseriin, lämmastik- ja fosfaatühendid). Segunedes higiga, moodustab naha rasv naha pinnal õhukese kile (vesi-lipiidse katte), mis kaitseb nehka bakterite ja seente eest. Naha rasv teenib ka juuste ja epidermise määrde osa. Lisaks sellele eemaldatakse rasvvanäärmete sekreedi abil organismist toksilisi aineid, mõningaid valguvahetuse produkte, ravimaineid jpm..
Higinäärmed toodavad higi, mis jahutab nahka. See võimaldab kehal hoida püsivat temperatuuti. Higi eritumise intensiivsus sõltub paljudest faktoritest – vanusest, soost, ümbritseva keskkonna temperatuurist, joodud vedeliku hulgast, ainevahetuse intensiivsusest jne.. Higiga tuuakse organismist välja kusihapped, karbamiid, ammiaak, kratiin ja teised organismi ained, aga samuti kaltsiumi ja naatriumi kloriidid, sulfaadid, fosfaadid. Naha kaudu eraldatakse ööpäevas ligi 0,5 l vedelikku.
Happelis-aluseline balanss naha pinnal.
Naha (ja kosmeetiliste vahendite) happelis-aluselise reaktsiooni määramiseks kasutatakse pH näitajat. Normaalne nahk on pH-ga, mis vastab nõrgalt happelisele reaktsioonile (umbes 5,5). PH suurus on tingitud põhiliselt naha pinnal olevast piimhappest, teatud mõju avaldavad ka aminohapped (näit. glutamiin-, asparagiinhape), mis asuvad higis ja epidermise kudedes.
Naha happelisus võib muutuda väliskeskkonna faktorite mõjul (kare vesi, pesemisvahendid jm.). Kuid nahal on märkimisväärne omadus hoida stabiilset pH taset. Näiteks kreemid, millel on algselt erinevad pH tasemed, omandavad mõni tund peale nahale kandmist nahale omase pH taseme.
Niisiis – nahk on barjääriks väliskeskkonna ja organismi vahel. Barjääri omadused tagatakse kollageen- ja elastiinkiudude vastupidavusega, nahaaluse sidekoe elastsusega. Kuivamise eest kaitseb nahka tihe sarvnaha kiht ja selle pinnal asuv vee-lipiidne kate. See kate (kile) takistab mikroorganismide ja teiste võõrast päritolu ainete tungimist nahka. Rasva- ja higinäärmete eritised ning sarvestunud epiteeli koorimine soodustavad naha puhastumist mikroobidest ja muust mustusest. Tänu nahas sisalduvale melaniinile (pigment, mis on võimeline neelama UV-kiiri), suudab organism end kaitsta päikese kiirguse kahjustuste eest.
Nahk osaleb erinevat liiki ainevahetusprotsessides – mineraalne, vee, gaasi, rasva, süsivesiku, vitamiini, energeetiline. Naha osa ainevahetuses on eriti suur tema deponeerivate omaduste tõttu. Nahas võivad koguneda kolesteriin, aminohapped, süsivesikud, sapihapped ja šlakid, erinevad mikroelemendid (jood, broom jt.). Toksiliste ainete kogunemisel organismi võivad just nahas, ammu enne üldiseid tervisehäireid, ilmneda probleemid - nahaärritus, ketendus, vistrikud jne..
Nahk mängib tähtsat osa vitamiini D moodustumisel, kogub vitamiini A, osaleb suguhormoonide sünteesis jne..
Nahas asub suurel hulgal närvilõpmeid (retseptoreid), mis võtavad vastu taktiilseid (mehaanilisi), valu ja temperatuuriaistinguid (ärritusi). Nahas loetletakse mitusada “bioloogiliselt aktiivset punkti”, mis on funktsionaalselt seotud siseorganitega ja kujutavad endast tervendamise ja ravitegevuse objekte (näit. refleksoteraapia). Nahas asuvad ka erilised piirkonnad, kus siseorganite haigestumise tõttu tõuseb taktiilne ja temperatuuriline tundlikkus, tekivad fantoomvalud (peegeldunud valud).
See osa on pühendatud nahale – tema ehitusele ja funktsioonidele, nahahoolduse põhiprotseduuridele, aga samuti mõningatele probleemidele selles osas.
Nahk on oma ehituselt keeruline organ, ta moodustab üldise katte kehale ja täidab tervet rida eluliselt tähtsaid funktsioone, millest tähtsamad on kaitse-, eritus- ja termoregulatsioonifunktsioon.
Nahk koosneb kolmest põhikihist – nahaalune rasvkude, derma ja väline nahakiht – epidermis.
Nahaalune rasvkude (hüpoderma) koosneb põhiliselt läbipõimunud sidekoe kiududest ja rasvarakkudest. Läbi nahaaluse koe ulatuvad derma ja epidermiseni närvid ja veresooned. Nahaalune rasvkude on erinevates kohtades erineva paksusega – hästi on ta välja arenenud kõhul, tuharatel ja nõrgalt väljendub ta huultel, kõrvalestadel. Nahaaluses rasvkoes talletatakse rasva tagavarad, mida organism saab kasutada toidunappuse, haiguse ja muude ebasoodsate olukordade puhul.
Nahaalune rasvvkude kaitseb siseorganeid ülejahtumise ja löökide eest, maskeeribnaha alla ulatuvaid luid, tagab naha ülemiste kihtide hea liikuvuse.
Derma (ehk nahk ise) koosneb põhiliselt rakulistest elementidest, kiulisest substantsist ja rakuvahelisest vedelikust. Põhilise massi naha rakulistest elementidest moodustavad fibroblastid, rakud, makrofaagid, melanofoorid, leukotsüüdid. Lümfoidsed ja makrofaagsed rakud mängivad tähtsaimat osa naha immuunsete funktsioonide tagamisel.
Kõige rohkem on dermas fibroplaste, kelle põhifunktsiooniks on kollageeni, elastiini ja gialuroonhappe süntees. Kollageen on põhivalk kollageenkiududes, mis moodustavad naha karkassi ja vastutavad selle vastupidavuse ja prinkuse eest. Elastiinkiud annavad nahale venivuse ja elastsuse. Naha nn. põhiainete hulka kuuluvad vesi, mineraalsoolad valgud, süsivesikud ja funktsionaalses mõttes väga tähtsad ained – glükoosamiinglükaanid, proteoglükaanid ja glükoproteiinid. Glükoosamiinglükaanid (mille hulka kuulub ka gialuroonhape) on võimelised siduma ja hoidma vett (tuhat korda rohkem iseenese kaalust) ja moodustama viskoosse vastupidava geeli. Kogu kiudude ja rekkudevaheline osa nahas on täidetud selle geeliga.
Derma (ja kogu naha) seisundit määratletakse nii kollageen- ja elastiinkiudude seisundi kui ka geeli viskoossuse astmega. Noores nahas uuenevad pidevalt nii kollageenkiud kui ka viskoosne geel. Vanusega alaneb fibroblastide aktiivsus, derma rakkudevahelise vedeliku uuenemine toimub aeglasemalt, koguneb kahjustatud kiudusid. Nahas väheneb võime siduda vett, millest paljuski sõltub selle elastsus. Vananev nahk ei ole enam nii prink, ta kattub kortsudega.
Derrmas asuvad rasvanäärmed, karvafolliikulid, närvilõpmed, lümfi- ja veresooned, mis toidavad dermat ja epidermist.
Epidermis (naha väline kiht) koosneb mitmekihilisest siledast epiteelist. Kui epidermise alumise kihi rakud uuenevad intensiivselt, siis pealmine (sarv)kest koosneb surnud rakkudest. Sarvkest on eriti hästi väljendunud peopesades ja jalataldade all.
Just sarvkesta kihile on tänapäeval kinnitatud dermatoloogide tähelepanu. Kui varem peeti seda kihti lihtsalt “surnuks”, sest ta koosneb tuuma kaotanud rakkudest, siis seostatakse viimastel aastatel sarvkihti vahetult naha epidermaalse barjääri funktsiooonidega.
Epidermaalne barjäär on kokkuvõtlik nimetus tervele kompleksile anatoomilistele struktuuridele ja füsioloogilistele mehhanismidele, mis moodustavad takistuse erinevate ühendite organismi sattumisele.Sealjuures tagab sarvkest peamiselt mehaanilise kaitse. Läbi tihedatest soomustest sarvkesta on ainete difusioon praktiliselt võimatu. Seepärast läbivad erinevad ained sarvkesta (nii nahka sisse kui ka sealt välja) mööda rakkudevahelist ala. On teada, et rasvaslahustuvad ja madalmolekulaarsed ained läbivad sarvkesta märkimisväärselt paremini kui veeslahustuvad ja lõrgmolekulaarsed ühendid.
Kõik andmed sarvkesta struktuurilistest ja füsioloogilistest eripäradest omavad esmajärgulist tähtsust kosmeetiliste vahendite loomisel. On kindlaks tehtud, et nende vahendite komponendid, viiduna naha pinnale, reageerivad lipiidsete plastidega, mis täidavad sarvkesta rakkudevahelist ruumi. Samal ajal veeslahustuvad (hüdrofiilsed) kosmeetika komponendid ei suuda läbida sarvkesta. Seepärast ongi nii tähtis lülitada kosmeetilistesse vvahenditesse enhanserid – ained, mis suudavad tagada hüdrofiilsete ja raskestilahustuvate ainete transdermaalset transporti. Selliseid transdermaalseid kandjaid – näiteks nanosoome kasutatakse kompanii MIRRA kosmeetikas.
Karvad, küüned, rasva- ja higinäärmed kuuluvad nahamanuste hulka.
Karvad katavad kogu inimese keha, välja arvatud mõned kohad – peopesad, tallaalused, huuled. Seda osa karvast, mis ulatub nahapinnast väljapoole, nimetatakse karvanääpsuks, nahasisest osa aga karvajuureks. Väljanägemise ja ehituse järgi jagatakse karvad udukarvadeks (näit. näol), harjas- (kulmud, habe) ja pikkadeks karvadeks (juuksed). Karvad kasvavad aeglaselt – 0,3-0,5 mm ööpäevas. Juuksed kasvavad kiiremini kevadel ja suvel, välja langevad aga kõige rohkem sügisel. Naistel on juuksed peenemad kui meestel.
Küüned kujutavad endast tihedaid sarvkestaplaate, läikiva väliskihiga. Tervetel inimestel on küüned siledad, värvitud, kergelt väljapoolekaarduvad. Küüned kaitsevad küünealust kudet väliskeskkonna mõjude eest.
Rasvanäärmed paiknevad tavaliselt karvafolliikuli ümber, nende näärmete juhad väljuvad karvasibula koti ülemisse ossa. Rasvanäärmete sekreet (naha rasv) on keerulise koostisega (rasvhapped, kolesteriin, süsivesikud, glütseriin, lämmastik- ja fosfaatühendid). Segunedes higiga, moodustab naha rasv naha pinnal õhukese kile (vesi-lipiidse katte), mis kaitseb nehka bakterite ja seente eest. Naha rasv teenib ka juuste ja epidermise määrde osa. Lisaks sellele eemaldatakse rasvvanäärmete sekreedi abil organismist toksilisi aineid, mõningaid valguvahetuse produkte, ravimaineid jpm..
Higinäärmed toodavad higi, mis jahutab nahka. See võimaldab kehal hoida püsivat temperatuuti. Higi eritumise intensiivsus sõltub paljudest faktoritest – vanusest, soost, ümbritseva keskkonna temperatuurist, joodud vedeliku hulgast, ainevahetuse intensiivsusest jne.. Higiga tuuakse organismist välja kusihapped, karbamiid, ammiaak, kratiin ja teised organismi ained, aga samuti kaltsiumi ja naatriumi kloriidid, sulfaadid, fosfaadid. Naha kaudu eraldatakse ööpäevas ligi 0,5 l vedelikku.
Happelis-aluseline balanss naha pinnal.
Naha (ja kosmeetiliste vahendite) happelis-aluselise reaktsiooni määramiseks kasutatakse pH näitajat. Normaalne nahk on pH-ga, mis vastab nõrgalt happelisele reaktsioonile (umbes 5,5). PH suurus on tingitud põhiliselt naha pinnal olevast piimhappest, teatud mõju avaldavad ka aminohapped (näit. glutamiin-, asparagiinhape), mis asuvad higis ja epidermise kudedes.
Naha happelisus võib muutuda väliskeskkonna faktorite mõjul (kare vesi, pesemisvahendid jm.). Kuid nahal on märkimisväärne omadus hoida stabiilset pH taset. Näiteks kreemid, millel on algselt erinevad pH tasemed, omandavad mõni tund peale nahale kandmist nahale omase pH taseme.
Niisiis – nahk on barjääriks väliskeskkonna ja organismi vahel. Barjääri omadused tagatakse kollageen- ja elastiinkiudude vastupidavusega, nahaaluse sidekoe elastsusega. Kuivamise eest kaitseb nahka tihe sarvnaha kiht ja selle pinnal asuv vee-lipiidne kate. See kate (kile) takistab mikroorganismide ja teiste võõrast päritolu ainete tungimist nahka. Rasva- ja higinäärmete eritised ning sarvestunud epiteeli koorimine soodustavad naha puhastumist mikroobidest ja muust mustusest. Tänu nahas sisalduvale melaniinile (pigment, mis on võimeline neelama UV-kiiri), suudab organism end kaitsta päikese kiirguse kahjustuste eest.
Nahk osaleb erinevat liiki ainevahetusprotsessides – mineraalne, vee, gaasi, rasva, süsivesiku, vitamiini, energeetiline. Naha osa ainevahetuses on eriti suur tema deponeerivate omaduste tõttu. Nahas võivad koguneda kolesteriin, aminohapped, süsivesikud, sapihapped ja šlakid, erinevad mikroelemendid (jood, broom jt.). Toksiliste ainete kogunemisel organismi võivad just nahas, ammu enne üldiseid tervisehäireid, ilmneda probleemid - nahaärritus, ketendus, vistrikud jne..
Nahk mängib tähtsat osa vitamiini D moodustumisel, kogub vitamiini A, osaleb suguhormoonide sünteesis jne..
Nahas asub suurel hulgal närvilõpmeid (retseptoreid), mis võtavad vastu taktiilseid (mehaanilisi), valu ja temperatuuriaistinguid (ärritusi). Nahas loetletakse mitusada “bioloogiliselt aktiivset punkti”, mis on funktsionaalselt seotud siseorganitega ja kujutavad endast tervendamise ja ravitegevuse objekte (näit. refleksoteraapia). Nahas asuvad ka erilised piirkonnad, kus siseorganite haigestumise tõttu tõuseb taktiilne ja temperatuuriline tundlikkus, tekivad fantoomvalud (peegeldunud valud).