SELEEN (Se) meditsiinis
 
Seleen on inimorganismile üks vajalikumaid ja huvitava ning mitmesuunalise toimega mikroelemente.
Seleeni sisaldus Maa eri piirkondade pinnases on erinev ja esineb ka selliseid maakondi, kus võib saada seleeni liigtarbimise tulemusena mürgituse, nn. „valgelihastõve“. Seetõttu peeti seleeni kaua aega toksiliseks mikroelemendiks, isegi arseenist ohtlikumaks. Kannapööre tehti seleenisse suhtumises 1930. aastatel, kui tõdeti, et seleen on tähtis immuunsüsteemi koostisosa.
Seleeni toime võiks sõnastada järgmiselt: ennetav, kaitsev, ergutav ja reguleeriv.
Seleeni tase Eesti elanikkonna hulgas on madal, mida on tõestatud vastavate uuringutega, mida viisid Taani ravimite ja toidulisandite tootja Pharma Nord toetusel läbi Merelahe Perearstikeskuse, Tallinna Tehnikaülikooli ja Quattromed HTI Laborid OÜ teadlased aastatel 2006-2008.aa. 392 Tallinna ja Pärnu linnade ning Järva-, Põlva- ning Raplamaa elanikul.
Eelnevalt (1990) olid samadele tulemustele jõudnud ka TTÜ ja TÜ teadlased.
 
Milline peab siis olema seleeni tase inimese organismis? Selleks loetakse 80-120 mikrogrammi liitri kohta (g/l). Eesti elanikel oli selleks vaid 65 g/l. Organis-mile vajalikku seleeni saab inimene ainult söögiga.
 
Seleeni sisaldus Eesti maapinnas ja sellest tulenevalt ka taimedes on aga madal. Seda kinnitavad TTÜ ja TÜ teadlast poolt läbiviidud uuringud 1990.a. Samad tulemused saadi ka Soomes läbiviidud uuringutega (enne seal alustatud seleeniga väetamist). Seega võime öelda, et tegemist on keskkonnast tingitud seleeni defitsiidiga. Madal on seleeni sisaldus ka meie naabruses Peterburi oblastis.
 
Lisaks kõigile muudele inimtegevuse tulemusena Maa looduse muutustele „rikastub“ muld järjest rohkem mitmete mürgiste mikroelementidega, mis kanduvad ka taimedesse ja sealt inimestesse. Need on vaja organismist elimineerida ja sellele aitab palju kaasa seleen. Samal ajal väheneb ka pidevalt mullas leiduvate eluliselt vajalike (essentsiaalsete) vitamiinide ja mikroelementide sisaldus.
 
Sellest lähtuvalt uuris Anu Viitak Eesti toiduaineid 2009.a. ja leidis olulise (kordades) vahe Eesti ja Soome toiduainete seleenisisalduses. Erinevalt Soomest seleeniga väetamist Eestis ei toimu ja seetõttu on seleeni kasutamine toidulisandite suukaudsel tarvitamisel Eesti elanikele eluliselt vajalik.
 
Kust siis saada seleeni? Organism ise seleeni sünteeside ei oska. Likvideerida ainult toiduga olemasolevat suvalise (ka seleeni) mikroelemendi defitsiiti on tihtipeale raske. Pealegi ei ole Eestis (erinevalt Soomest) veel niipea oodata põllumulla rikastamist seleeniga. Seepärast tuleb leida alternatiivseid võimalusi ja kasutada hoolikalt valitud seleeni sisaldavaid toidulisandeid. Seda valikut on parem teha koos Perearstiga.
 
Seleeni küllaldane sisaldus organismis aitaks ära hoida mitmeidki tervisehäireid. Hiljuti USAs tehtud uuring tõestas, et piisav hulk seleeni igapäevases toidus teeb tuju heaks, tugevdab eneseusku ning lisab tasakaalukust.

 
Milliseid toimeid siis avaldab seleen organismile?

 
Üheks tähtsamaks on inimese immuunsüsteemi tugevdamine. Tugev ja toimiv immuunsüsteem on üks tervena püsiva inimese alussambaid. Selle häiretest on tingitud kõikide muude negatiivsete toimetegurite (mitte ainult haigustekitavate bakterite) organismi kahjustav tulemus.
 
Seleeni antioksüdantsus. Mida see sõna üldse tähendab? Selle taga peitub iga organismi normaalse elutegevuse käigus tekkivate nn. „vabade radikaalide“ kahjutuks tegemine. Seda tagab rakusisene antioksüdantne ensüüm glutatiooni peroksüdaas (GSHPx), mille koosseisu kuulub ka seleen ning ilma milleta ensüümi vajalikul hulgal ei moodustu. Vabad radikaalid tekivad normaalse elutegevuse käigus ja nad muudetakse kahjutuks antioksüdantsete kaitsemehhanismide abil. Kahjulikku mõju hakkavad nad avaldama alles siis, kui tasakaal nende tekke ja kahjutustamise vahel kaob, üleliigsed vabad radikaalid tekitavad oksüdatiivset stressi.
 
Mõju vereringe mikrotsirkulatsioonile (mikrovereringele), mis kujutab enesest väikeste veresoonte ringi, s.t. väikeste arterite (arterioolide), juussoonte ja väikeste veenide (veenulite) kaudu toimuvat vereringet. Loomulikus olekus olevas organismis on osa nendest mittevajaduse tõttu suletud. Olemasolevad haiguslikud protsessid, traumad, verekaotused suurendavad sulgunud veresoonte arvu aga veelgi. Nad on vaja uuesti avada ja seda teevadki mirotsirkulatsiooni suurendavad vahendid, k.a. seleen.
 
Ägeda verekaotuse mõju mikrotsirkulatsioonile on uurinud Nõukogude Liidu teadlased ja nad avaldasid oma katsete tulemused 1980.a. Ühe tugevama vahendina mikrotsirkulatsiooni morfofunktsionaalsele seisundile kasutasid nad oma katses naatrium seleniiti (Na2SeO3) kombinatsioonis -tokoferooliga. Nimetatud kombinatsioon oli enne seda juba ennast tõestanud loomkatsetes eksperimentaalse südamelihase infarkti korral. Ta stabiliseeris membraane ja vähendas väljendunult vabaradikaalset hapendavat toimet südame lihasele.
 
Nimetatud ainete mõju ägedale verekaotusele loomkatsetes uuriti 15 täiskasvanud segaverelisel koeral intubatsioonnarkoosis eetri ja hapniku seguga. Na seleniit viidi vesilahusena naha alla doosis 30-100 g/kg 1 tund enne katset ja samaaegselt manustati intraperitoneaalselt (kõhuõõnesiseselt) -tokoferooli 25 ja 50 mg/kg.
 
Verekaotus tekitati ühemomentselt reiearterist koguses 25-30 % kogu koera tsirkuleerivast verekogusest. Verelaskmine lõpeti üldreeglina momendil, kui tekkis järsk vereringe aeglustumine või peatumine suures rasvikus. Ajukelmete, perikardi, diafragma kõõluselise keskuse, neerukapsli ja vistseraalse ning parietaalse kõhukelme vereringesüsteemi mikrotsirkulatoorset seisundit uuriti spetsiaalsel meetodil valmistatud plaatpreparaatidega.

 
Tulemused: Kontrollgrupis halvenes mikrotsirkulatsioon pärast verekaotust järsult. Taastumine toimus aeglaselt 30 min. jooksul ja kauem ning enamasti mittetäielikult. Katsegrupis (kellele olid eelnevalt manustatud eespoolnimetatud ained) toimus koertel samasugune vereringe halvenemine kui kontrollgrupis, kuid juba 5. minutiks oli vereringe enamikul katsealustel täielikult taastunud. Kokkuvõte: leidis tõestamist, et Na seleniidi ja -tokoferooli väikeste annuste eelnev manustamine koertele aitas kaasa mikrotsirkulatsiooni kiiremale taastumisele vistseraalses basseinis pärast massiivset verekaotust.
 
Seleen kaitseb inimest organismi sattunud raskemetallide mürgise toime eest, aidates kaasa nende väljutamisele (eriti elavhõbe, arseen, plii, kadmium, tallium). Lisaks sellele eemaldab oma tööks seleeni vajav ensüüm – glutatsioon peroksidaas (GSHPx) – organismist vabade radikaalide poolt tekitatud mürgised ained, näit. vesinikperoksiidi. Seleen reguleerib koos vitamiin E-ga peroksiidide hulka organismis, olles seega (koos vitamiin E-ga) oluline antioksüdant. Seleeni on vaja koehormoonide (prostaglandiinide) sünteesiks, ta aitab säilitada kudede elastsust, osaleb joodi ainevahetuses ning võtab aktiivselt osa kogu organismi ainevahetusest. Ta on vajalik mõnede ensüümide ja energiavahetuses osalevate bioaktiivsete ühendite koostisosana.
 
Kaua vaieldi seleeni osaluse üle pahaloomuliste kasvajate (vähk jne.) tekkes. Nüüd on jõutud ühesele teadmisele, et seleeni vajalikus koguses tarvitamine aitab kaasa kasvajate tekke ärahoidmisele. Ettevaatlikud peavad vähihaiged ole-ma seleeni tarvitamisega keemiaravi ajal, mis võib vähirakule elujõudu lisada. Uuringud on näidanud, et seleen on mineraal, mis võib kaitsta organismi jäme-soole-, rinna- ja võib-olla ka teiste vähiliikide vastu. Seleeni hulk toidus sõltub sellest, kui palju seleeni leidub mullas, millel toit kasvab. Suurbritannias süüakse toitu, mis pärineb nii riigi kui kogu maailma erinevatest piirkondadest, seega sisaldab keskmise briti dieet arvatavasti piisavas koguses seleeni.
 
Sarnaselt teiste mineraalidega on seleen mürgine annustes, mis ületavad tunduvalt hea tervise tagamiseks vajalikke koguseid. Seetõttu tohib seleeni toidulisandina tarvitada vaid arstliku järelevalve all. Et saada selge ülevaade seleeni vajalikkusest organismile (selle vajadus võib olla individuaalne), tuleks standardsete biokeemiliste vereanalüüside nimistusse lisada ka mõnede muude mikroelementide (eeskätt seleeni ja tsingi) määramine, nagu seda saab teha näiteks kaltsiumi, fosfori, kaaliumi, naatriumi, rauaga jne.
 
Seleen aitab võidelda HI-viirusega. Kõrgema seleenitasemega patsientidel oli suurema tõenäosusega madalam HI-viiruse hulk veres ning samal ajal enam CD4 rakke, mis etendavad haiguse vastu võitlemises võtmerolli. Teadlaste sõnul ei ole seleeni toimemehhanism HI-viiruse kandjatele neile veel teada.
 
Üheks hüpoteesiks on see, et seleen võib parandada rakkudele hapniku poolt tekitatud kahju – HIV patsiendi organism toodab suuremal hulgal hapnikku, kui terve organism.
 
Siiski hoiatavad arstid, et HI-viirusesse nakatunud inimestel ei tasu koheselt seleeni võtma hakata – enne tuleks ikka konsulteerida arstiga. Samuti rõhutavad nad, et hetkel on siiski ainsaks efektiivseks HIV ravimeetodiks antiretroviirusravi. «Seleenil võib olla toetav roll, kuid seda ei saa võtta omaette ravina,» märkisid arstid.
 
Mõningad haigused, millega kaasneb seleeni defitsiit organismis:
 
1. Vähktõbi (vähendab eriti kopsu-, eesnäärme-, käärsoole- ja pärakuvähi tekkeriski).
2. Südameveresoonkonna haigused (sealhulgas kardiomüopaatia).
3. Kilpnäärme alatalitlus.
4. Meeste viljatus
5. Reproduktiivsüsteemide normaalne funktsioneerimine.
6. Reaumatoidartriiti põdejad.
7. Vaimne alaareng.
8. Lihaste nõrkus
9. Isutus.
10. Vähest seleenisisaldust on täheldatud just eeskätt meeste eesnäärme vähki põdejatel.
11. Samuti esineb seleeni defitsiit HIV viiruse kandjatel.
12. Hoiab ära ravi lõpetanud tuberkuloosi haigetel retsidiivide tekkimise.
13. Põhjalikult kontrollitud andmetel takistab vere kõrge Se sisaldus 2. tüübi diabeedi arenemist.
14. Seksuaalelu (k.a. meeste libiido ja erektsiooni) häired.
15. Seleen aitab ennetada trombotsüütide agregatsiooni ja vähendab seega verehüübivust. Sellega peavad arvestama need Se tarvitajad, kes võtavad ka aspiriini või muid hüübimisevastaseid ravimeid.
16. Ateroskleroos.
17. Emfüseem.
18. Maksatalitlushäired.
19. Hall kae.
20. Artriit.
21. Insult.
22. Infarkt.
23. Südame-, aju- jne. infarktide esmaabi (ja ka järelravi) – takistab laialdaste nekrootiliste alade teket.
24. Eakad inimesed.
25. Kroonilisi haigusi põdevad inimesed.
26. Suitsetajad.
27. Enneaegne vananemine (aeglustab rakkude vananemist).
28. Kõõm, juuste väljalangemine, küünte düstroofilised muutused.
29. Aitab säilitada kudede (ka naha) elastsust. Aeglustab kortsude tekkimist.
30. Manustamisel koos vitamiinidega A, C ja E soodustab nende imendumist ja väldib üksikute vitamiinide (eriti A) potentsiaalseid toksilisi toimeid.
31. Vistrikud ja põletikulised protsessid.
32. Linnaelanikud.
33. Oksüdatiivne stress
34. Füüsiline või vaimne pinge.
35. Tervist kahjustav töö.
36. Takistab vanadusnõtruse ning terve rea raskete haiguste arenemist.
37. Kaitseb radioaktiivsuse eest.
38. Väheneb seleenist sõltuvate ensüümide aktiivsus (eriti häirub koehor-moonide – prostaglandiinide – süntees).
 
Kui pikad peavad siis olema seleeni kuurid ja kui suured peavad olema annused?
 
Võttes arvesse Maa eri piirkondade pinnase väga suuri erinevusi seleeni sisalduse poolest ei saa need kuurid loomulikult olla ühesugused. Seleeniga üleküllastatud piirkondades ei ole need kuurid üldse vajalikud. Seal võib olla probleeme seleeni üleküllusega. Seleeni manustamise vajalikkuse, annused ja kuuri pikkused määrab arst.

 
Kui suur on seleeni igapäevane vajadus?
 
Eeskätt oleneb see kindlasti Maa kliimavööndist, kus inimene elab. Läbiviidud uuringud soovitavad seleendefitsiitsetes piirkondades (kuhu kuulub ka Eesti koos naaberpiirkondadega) tarbida seleeni koguses 1,5 g/kg kohta päevas. Näiteks 70 kg kaaluval inimesel on see vajadus 105 g seleeni. Optimaalseks võiks pidada 100 mikrogrammi seleeni ööpäevas. Maksimaalne lubatud annus on käesoleval ajal 200 mikrogrammi (kuigi maailma teadlaste hulgas arutatakse selle tõstmise võimalikkust koguni 400 mikrogrammini). Juba olemasolevate seleenivaeguse sümptomite korral määrab seleeni päevase annuse arst.
Mehed vajavad seejuures rohkem seleeni, kui naised, sest mehed kaotavad palju seleeni spermaga.
Seleeni on kõige parem manustada kas söögi ajal või koos piimaga (vt. tekstis järgnevat märkust marjade- ja puuviljade mahlade suhtes!).
Kaasnähtudest seleeni kasutamisel võib mainida metallimaitset suus, mao ärritust, kõhulahtisest ja vahel harva ka kõhukinnisust. Sellisel juhul pidada nõu arstiga.
Ei soovitata kasutada alla 12 aastastel lastel (eriti koos A, C ja E vitamiinidega).
Arvestades seleeni suurt tähtsust inimese tervisele oleks vaja luua võimalus kontrollida inimese organismi seleenisisaldust juba Perearsti etapil.
Üleannustamine: Selline komplikatsioon võib tekkida mitte ainult seleeni, vaid suvalise mikro- või makroelemendi liigtarvitamisel. Näiteks takistab ainult makroelemendi Ca liigtarbimine luumurdude normaalset paranemist Ca ja P (fosfori) vahekorra muutumise tagajärjel organismis, mis peab olema konstantne (seda kinnitavaid röfilme leidub AS ITK arhiivis).
Eesti oludes on üleannustamine seleeni õige kasutamise korral praktiliselt võimatu, kuid kui seda juhtub, siis on juhtivaks ja kõige märgatavamaks sümptomiks küüslaugu lõhna tekkimine väljahingatavasse õhku. Võivad tekkivad ka dermatiidid, seedetrakti distress (mida võib esineda ka normaalse tarvitamise korral: iiveldus, oksendus, kõhulahtisus või –kinnisus, kõhuvalu), palavik, perifeerne neuropaatia, küünte tundlikkus ja murdumine. Eriti rasketel juhtudel - selenoos (juuste, küünte ja hammaste väljalangemine), kaaries, letargia, halvatus, ajupõletik.

Peamised seleeni toiduallikad: searasv, õllepärm, oliivõli, herned, küüslauk, sibul, pähklid (eriti parapähklid), seened, kapsas, redised, seller, kala, limuskid, koorikloomad, punane liha, punased viinamarjad, brokoli, töötlemata nisuterad ja teravili, munad, maks, neerud, kana, aedviljad, kõrvitsaseemned, pastinaak, mustsõstralehed, till. Saastumata toitu süües ei ole võimalik tarbida organismile kahjulikus koguses seleeni.

Tekkinud sügavat seleeni defitsiiti on siiski ainult toiduainetega likvideerida väga raske. Parem on võtta abiks seleeni preparaate. Nimelt omastavad taimed mullas olevast seleenist keskmiselt vaid 4 % ja kui on kasutusel seleeni sisaldavad väetised (Soome), siis omastavad taimed väetises olevast seleenist vaid 10 %. Seega ei ole taimed ka seleeniväetisi kasutades eriti seleenirikkad.
 
Seleen ja kirurgia (praktilise arsti – ortopeedi kliinilised tähelepanekud).
Kirjandusest ei ole mul õnnestunud leida mingeid andmeid mikroelementide kasutamise kohta kirurgias. Toon siin ära mõningad oma tähelepanekud.
Minu huvi mikroelementide ja eriti seleeni vastu tekkis tänu ühele eakale naispatsiendile 1980-ndate aastate lõpus, kellel ma ravisin Diabeetilise gangreeni tõttu amputeeritud I varba raskelt paranevat operatsioonijärgset haava. Pt. ei olnud sääre amputatsiooniga nõus. Tema tütar luges tollasest ajalehest „Rahva Hääl“ Pärnu arsti (esimesena ENSV Teenelise Arsti nimetuse saanud) dr. Aleksander Lepiku väikest kirjutist, kus ta andis teada, et ravib mikroelementidega mitmesuguseid haigusi, sealhulgas ka gangreene. Tütar võttis ema omal vastutusel haiglast välja ja viis dr. A.Lepiku juurde. Raviks sai pt. suu kaudu piima sisse tilgutatud seleeni ja vase lahuseid. Ravi kestis kaua, kuid minu ja varvast amputeerinud arsti hämmastuseks haav paranes ja pt. kuulutas enese praktiliselt terve olevat. Väga elujõulise ja emotsionaalse proua unistuseks oli haava paranedes panna jalga kõrge kontsaga kingad ja minna haiglasse, kuhu ta jättis oma varba. Seda ta tõepoolest ka tegi. Ta elas pärast seda ilma jalakaebusteta veel aastaid kõrge vanuseni (kaugelt üle 80) ja suri südameveresoonkonna puudulikkuse kätte.
 
Dr. Aleksander Lepik (1896-1988).
Ta oli tegelikult väga hinnatud silmaarst Pärnus, kuid elu lõpus töötas Audrus jaoskonnaarstina. Halva tervise tõttu sain ma dr. A.Lepikuga enne tema surma vestelda väga vähe. Ta oli mikroelementidega tegelenud aastakümneid ja tal oli neist mitmeid erinevaid kombinatsioone (muuseas ka vähi raviks), kuid kahjuks ei jõudnud ta mind lõpuni õpetada (kuigi ta seda väga tahtis, sest seni ei olnud keegi tema tegemiste vastu erilist huvi ilmutanud) ja kõik tema teadmised lahkusid koos temaga teispoolsusesse. Hakkasin ise kirjandust uurima ja mind kui ortopeedi huvitas eeskätt seleeni mõju mikrotsirkulatsioonile ja kollateraalidele (kapillaaridele).
Dr. A.Lepik: „Ärge kasutage kunagi Se ühes segus ükskõik millise teise mikro- või makroelemendiga, sest ta võib siis oma toime kaotada. Võite nende erinevate elementide lahused sissevõtmise ajaks tilgutada ühte piimaklaasi kokku, see ei tee halba. Ei tohi peale juua marjade- või puuviljade mahlu, sest need neutraliseerivad Se toime (haput piima ja kefiiri võib, sest piimhape ei mõju neutraliseerivalt)“. Võimalik, et see kehtib ka apteegis müüdavate tablettide kohta – soovitan alati kasutada Se ilma lisanditeta.
Dr. A.Lepik: „Ägedatel juhtudel, näiteks värske infarkti korral, on mõeldav ka seleeni steriilse lahuse manustamine intravenoosselt. See vähendab või isegi hoiab ära nekrooside tekke“.
Ma lähtusin kahest mulle dr. A.Lepiku edastatud lähtekohast:
•    Seleen kui mikrotsirkulatsiooni soodustav vahend.
•    Seleen kui võimalik kollateraalide ja kapillaaride kasvu ning arengut soodustav vahend.

Haigusjuht 19 a.v. Sisekaitseakadeemia meeskadetiga:
Pt. kukkus korvpallis küünarnukiga vastu põrandat. Haiglas murdu ei leitud ja määrati standardne ravi (külm ja mittesoojendavad salvid). Ta tuli minu juurde 2 nädalat pärast traumat ning kaebas küünarliigese valu ja halba liikuvust. Rö.: verevalum m. biceps¬i alumises pooles oli hakanud lubistuma ja liiges oli 90 kraadi all paindes liikuvusega mõlemas suunas kokku 20 kraadi. Määrasin dr. A.Lepiku retsepti järele valmistatud Se lahust per os – 20 tilka päevas piimaga (sel ajal ei olnud Se tablette apteegis veel olemas). Kontrollkülastusel 2 (kahe) nädala pärast oli rö.-film ilma nähtavate muutusteta (lubistumine ei olnud edasi arenenud), kuid käe liikumine küünarliigeses oli taastunud täies ulatuses. Röfilmid olid talle vajalikud arstliku komisjoni jaoks ja kahjuks ta neid mulle enam ei tagastanud. Lahkus koos järjekordse Se lahuse pudeliga ja hiljem kuulsin vaid seda, et käsi on korras.
 
Küünarliigest loetakse inimorganismi kõige „kapriissemaks“ liigeseks ja pärast seda määran ma nüüd kõigile küünarliigese traumaga haigetele (murrud, põrutused) vigastuse raviperioodiks Se tablette, millised on praegu apteegis vabalt saadaval.

 
Haigusjuht 66 a.v. naispatsiendiga:
Kukkus novembris 2009, kuid arsti poole pöördus alles jaanuaris 2010.Tal diagnoositi reieluu kaela sissekiildunud murd. Konsiilium otsustas mitte opereerida, vaid lubas käia karkudega osalise toetusega lootuses, et kasvab ise kokku. Märtsiks (4 kuud hiljem) oli rö.- filmil näha algav aseptiline nekroos, mida esineb reieluukaela murdude korral erinevatel andmetel kuni 20 %. Määrasin Se tabletid 3 tükki päevas (150 g). Uuel visiidil 1 kuu hiljem küsis pt. juba uksest sisenedes, miks ma talle kohe alguses neid tablette ei määranud, sest 2 nädalat pärast nende kasutamise algust tundis ta järsku seisundi paremaks muutumist. Valud olid vähenenud ja ta võis juba tugevamini jalale toetuda. Rö: aseptiline nekroos oluliselt vähem väljendunud, kui eelmisel filmil 1 kuu tagasi, kuid oli veel kohati näha. On tekkinud areneva kalluse märgid. Ootan huviga uut kontrollröntgenit 1 kuu pärast. Filmid on AS Ida Tallinna Keskhaigla arhiivis olemas.
 
 
Haigusjuht 28 a.v. meespatsiendiga:
Pärast kukkumist tänaval oli dignoosiks: Välise päksi ja sääreluu tagaserva murd koos distaalse tibio-fibulaarse sündesmoosi rebendi ja hüppeliigese nihestusega. Pärast kipssideme eemaldamist oli arenenud üsna tugev lokaalne osteoporoos ja jala liigutamisel tundis pt. mingit takistust hüppeliigese eespinnal. Seetõttu oli häiritud dorsaalekstensioon. Rö: liigese eespinnal pehmetes kudedes oli näha nõrgalt kontrasteeruv ümara kujuga konglomeraat. Ilmselt oli tege-mist verevalumiga algava lubistuse tunnustega. Ordineeritud seleeni tablette 3 tk. päevas(150 g). Subjektiivselt on juba 1 nädala möödudes enesetunne ja liigese liikuvus oluliselt paranenud, rö: konglomeraat enam peaaegu ei visualiseeru. Osteoporoos on hakanud taandarenema. Teljekoormus jalale veel valus. Jätkub konservatiivne ravi. Oma viimasele vastuvõtule (3 nädalat pärast kipssideme eemaldamist) enne sõitu tööle teise riiki tuli ilma mingite abivahenditeta. Kerge lonkamine oli veel jälgitav, kuid jala seisund ja liikumine paranesid iga päevaga. Rö.-filmid asuvas AS ITK arhiivis.

 
Jalavalud 68 a.v. meespatsiendil:
Dr. A.Lepik oletas, et Se soodustab lisaks eelöeldule ka kollateraalide arenemist haiguskoldes, kui selleks on vajadust. Pärast 25 a. tagasi põetud tromboflebiiti ja vas. niudeveeni tromboosi ning vahepealset suhtelist rahuperioodi tekkis patsiendil 2008.a. uus ägenemine, mis lõppes KATE-ga (kopsuarteri trombemboolia). Järgnes haiglaravi, marevan kaotas varsti oma toime ja see ravi katkestati. Piinas jalgade väsimine ja tüütud valud säärtes. Mingit veresoonte patoloogiat haiglas tehtud uuringutega ei avastatud, kuigi uuriti põhjalikult ka jalgade valu suhtes. Hakkas kasutama Se 3-4 tabletti päevas(150-200 g). Seisund hakkas kohe paremaks muutuma ja 1 nädalaga olid jalavalud praktiliselt kadunud. Aga niipea, kui pt. Se võtmata unustas, hakkasid sääred varsti uuesti valutama, kuid mida kauem patsient Se kasutas, seda pikemaid vahesid võis ta endale tablettide võtmises lubada. Pt. kasutas Oy Valioravinto Ab (Soome) toodet.
 
Kõrvaltulemus: Taastus viimastel aastatel oluliselt nõrgenenud sugufunktsioon (libiido ja erektsioon). Oli kasutanud mõned kuud enne seleeni ainult saksa preparaati Doppelherz aktiv Vitamin E forte – 2 kapslit päevas á 147 mg, millest oli ka teastud abi, kuid tulemus paranes järsult pärast seleeni lisamist.

 
Haigusjuht 48 a.v. naispatsiendiga:
Pt. oli trauma tagajärjel saanud juba aastaid tagasi (täpset aega ei mäletanud) lodiluu murru paremas randmes, mis ei olnud konsolideerunud, vaid tekkis sellisele murrule teatud juhtudel iseloomulik (luu verevarustuse iseloomust tingitud) ühe fragmendi aseptiline nekroos. Ranne oli valulik, lokaalse tursega lodiluu kohal. Seisundi kergendamiseks ordineeriti seleeni lahust 10-15 tilka päevas piimaga söögi ajal, sest sellel ajal ei olnud seleeni tablette apteegis veel olemas. Juba 1 nädala jooksul tekkis positiivne nihe – vähenesid valu ja turse. See innustas pt.-i edasisele seleeni tarvitamisele. Kokku kestis ravi järjest umbes pool aastat, misjärel tundis pt. end piisavalt hästi ja lubas edaspidi tarvitada seleeni vastavalt vajadusele. Nüüd on sellest möödunud 20 aastat ja selle aja jooksul on ta vaid 1 korral pöördunud minu poole uue seleeni annuse saamiseks. Tegemist on meditsiiniõega ja ma töötan ka praegu temaga koos samas haiglas ning minu küsimuste peale enesetunde kohta ütleb, et praegust seisundit ei saa kuidagi võrrelda eelnenuga. Praegu „laseb käsi elada“. Rö.: loomulikult ei ole aseptilise nekroosi poolt kahjustatud fragment taastunud, kuid on muutunud läbipaistvamaks ja ei valmista enam endist piina. Viimane rö. film on AS ITK arhiivis olemas.
 
Kokkuvõtteks
 
Seleeni kasutamist kirurgias on vaja laiemalt uurida, sest nende üksikute näidete varal (neid on olnud veel, kuid kõiki ma siin kirjeldama ei hakka) ei saa veel teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid ometi näib seleeni kasutamisel kirurgias olevat perspektiivi. Seda tuleb kindlasti kontrollida ja siis kas kinnitada või tagasi lükata.
 
Kasutatud kirjandus:
 
1. Vestlused ENSV Teenelise Arsti, oftalmoloogi ja jaoskonnaarsti dr. Aleksander Lepikuga.
 
2. Seleen – tugeva immuunsüsteemi võti. Naerata. № 10 Sügis-talv 2009. Refereerinud Hellen Karu.
 
3. Meditsiini sõnastik. Tallinn. 1996.
 
4. Kaja Prügi. Milleks meile seleen? Maaleht. 22.november 2009.
 
5. I.М.ШВЕЦОВ, А.Н.КУДРИН, Л.Г.РОДИНА, И.Г.КРУТИК, И.П. ЧУЛКОВА, V.А.ПОДКОЛЗИН. Вляние селенита натрия и -токоферола на микроциркуляцию крови при массивной кровопотере у собак.  Фармакология и токсикология, 1980, № 5.
 
6. Рудаков И. (ред.) Биологически активные добавки к пище (справочник). М., ЗАО „МИРРА-М“ 2009, 160 с.
 
7. Wikipedia (inglise k.). Selenium.
 
8. Internetilehekülg: kasvaja.net.
 
9. Timo Uustal. Seleen.
 
10. Seleen on tugeva immuunsüsteemi võti. Terviseleht, 18. detsember 2009.
 
11. Seleen. Eesti Maaviljeluse Instituut (EMVI). Agroökoloogia osakond. Infoleht nr. 137 /2004.  
 
12. nammy. Seleen.
 
13. V.Sikk Seleen (Se). EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. www.pikk.ee/Loomakasvatus/sootmisealused/.../seleen -.
 
14. Marika Jürgenson. Seleen leevendab stressi. Eesti Päevaleht.
 
15. Kaja Prügi. Seleen toetab tervist (Intervjuu üldarst Sven Lindström´iga). Maaleht 16. oktoober 2008.
 
16. www.toitumine.ee Seleen.
 
17. Ettekanded. Seleen ja tervis. Põhjala foorum. 17. Veebruar 2006.
 
18. Eesti Vähiliit / Estonian Cancer Society – Publikatsioonid – Dieedi põhisuunad.
 
19. Seleen vähendab eesnäärme vähki. Välisajakirjandusest Tiina Tamme. www.terviseleht.ee/29/29_seleenvahend.html.
 
20. Se ehk mürkidest vabastav SELEEN. Delfi 30. Oktoober 2002.
 
21. Seleen võib aidata võidelda HI-viirusega. Toimetas Marina Zemtsovskajawww.tarbija24.ee.
 
22. MIRRA-SELEEN (Uudis) – Mirra-Luxe Eestis. www.mirra24.ee.
 
23. “Meditsiinilise biokeemia I. Biomolekulid- biokeemilised ja meditsiini-lised aspektid”, Tartu, 1966.
 
24. http://tell.magnum.ee . PRO-VISIO tbl. 09-09-2009.

 
Kirjanduse ülevaate koostas ja lisas oma kogemuse seleeni kasutamise alal arst-ortopeed Uku Truupõld